Teisipäeval sain teada, et ma olen olemas. Kogesin esimest korda elus kaotusevalu. See on tõesti valus, ent vabastav. Ma olen tänulik selle hetke eest ja tunnen heameelt, et ise julgesin nii kaugele minna, et seda tunda. Elu on omapärane nähtus. Hea, et on olemas inimesi, kes julgevad tõtt öelda ja näevad teisi inimesi läbi. Me oleme sageli tundlikumad kui me arvame või endale tunnistada tahame. Ilmselget ja näkku karjuvat tõtt on ju kerge mitte tunnistada ja on imelihtne lasta mõistusel leiutada igasuguseid vabandusi ja põhjendusi, miks peaks ikkagi haisvat ja mädanevat asja edasi ajama. Aga vahel siiski murrab tõde võltshäbi ja ettekujutuste müürist läbi.